Mis on loomemajandus?

Loomemajandus ei ole oma olemuselt uus nähtus, kuigi sellest on maailmas tõsisemalt rääkima hakatud alles 1980ndatel ning Eestis ja teistes Euroopa riikides veelgi hiljem. Eestis viidi 2005. aastal läbi esimene loomemajanduse kaardistus, mille raames püüti sõnastada ka definitsioon ja määratleda valdkonnad. Definitsiooni sõnastamisel lähtuti peaasjalikult Suurbritannias kasutusel olnud lähtealustest, mille järgi on loomemajandus majandussektor, mis põhineb individuaalsel ja kollektiivsel loovusel, oskustel ja andel ning mis on võimeline looma heaolu ja töökohti intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise kaudu.

2010. aastal Euroopa Komisjoni koostatud loomemajanduse rohelises raamatus määratleti mõistetena kultuurimajandus (cultural industries) ja loomemajandus (creative industries). Kultuurimajandus on majandusharu, mis toodab ja levitab kaupu ja teenuseid, millel arvatakse nende arendamise ajal olevat eriomadus, kasutusviis või otstarve, mis hõlmab või edastab kultuurilist väärtust olenemata nende võimalikust kaubanduslikust väärtusest (mh näitekunst, kujutav kunst, kultuuripärand, kino, DVD ja video, televisioon ja raadio, videomängud, uus meedia, muusika, raamatud ja trükiväljaanded). Loomemajandus hõlmab lisaks kultuurimajandusele veel neid majandusharusid, mis kasutavad kultuuri sisendina ja millel on kultuuriline mõõde, kuid mille väljund on peamiselt funktsionaalne (arhitektuur, disain, moekunst, reklaam). Eestis kasutatakse mõistet „loomemajandus“ ühise nimetajana, mis katab Euroopa Liidus kasutusel oleva termini "kultuuri- ja loomemajandus".

Millised on loomemajanduse valdkonnad?

Eestis läbiviidud uuringutes on loomemajandus jaotatud järgmisteks (all)valdkondadeks:

allikas: Eesti Konjunktuuriinstituut, 2009

Kuidas orienteeruda erinevates terminites?

Kuna erinevates riikides kasutatakse erinevaid termineid loomemajanduse valdkonna kirjeldamiseks, on sageli keeruline valdkonna kirjanduses orienteeruda. Kõige paremini iseloomustab valdkonna sisemist struktuuri alljärgnev mudel (pildi allikas: http://lateralaction.com/base/media/post-images/creative-economy-diagram.png):

Loomemajanduse südames asuvad klassikalised kunstialad ehk core creative fields (kunst, kirjandus, muusika jt). Sellest kasvab välja kultuurimajandus ehk cultural industries (nt muusikatööstus, filmitööstus, kirjastamine jt), kus väljundi näol on tegemist kultuuritootega. Eelmisest veelgi laiem on loomemajandus ehk creative industries (nt disain, arhitektuur, reklaamindus), mis seob kokku kultuurilise sisendi ja teiste ettevõtlusharude vajadused. See aga seostub ülejäänud majandusega ja ettevõtlusega. Mida rohkem kasutavad teised majandusharud oma konkurentsivõime tõstmisel loomemajanduse võimalusi, seda rohkem saame rääkida loovast majandusest (creative economy). Nii näiteks sõltub audio- ja videotehnika tootjate edu otseselt pakutava sisu levikust.

Palju on Eestis loomemajandust?

2009. aasta juunis esitles Eesti Konjunktuuriinstituut majanduslikku kaardistust Eesti loomemajanduse hetkeseisust, mis oli jätkuks 2005. aastal läbiviidud sarnasele uuringule. Uuringu põhjal moodustas loomemajandus 2007. aastal Eesti SKP-st ligikaudu 3%. Antud sektori enam kui 5000 asutuses ja ettevõttes töötas rohkem kui 28 000 töötajat.

Selgituseks olgu öeldud, et võrreldes 2005. aasta kaardistusega lisati kogutavate andmete hulka ka käsitöö ja raamatukogunduse valdkonnad. Käsitöö jäi 2005. aastal kaardistusest välja seetõttu, et polnud piisavalt adekvaatset statistikat valdkonna põhinäitajate kohta. 2009. aastal läbiviidud kaardistuses sai ka käsitöö kaetud. Raamatukogunduse lisamise põhjus seisneb Eesti kohta kogutavate andmete ühtlustamises Euroopa praktikaga, kus ühe valdkonnana lisatakse kultuuripärandi valdkond, mis sisaldab nii muuseume kui raamatukogusid.

Kindlasti tuleks oleks olla ettevaatlik erinevate riikide andmete võrdlemisel. Nimelt ei ole Euroopas kokku lepitud ühtses loomemajanduse definitsioonis. Erinevad riigid kasutavad valdkonna kirjeldamisel erinevaid määratlusi ning isegi erinevaid mõisteid. Siinkohal toodud võrdlevas tabelis on kasutatud üle-Euroopalist loomemajanduse kaardistust, mis kasutas kõikide riikide puhul sarnast ulatust. Tööhõive puhul kasutatakse Eurostati vastavasisulist uuringut 2007. aastast.

Riiklikul tasandil tegelevad loomemajanduse arendamisega Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Nende kahe ministeeriumi tihedas koostööd õnnestus loomemajandus sisse kirjutada Euroopa Liidu struktuurivahendite strateegiasse 2007-2013.

Loomemajanduse toetusprogrammide (eelkõige loomeettevõtluse toetamiseks suunatud meetmete) rakendusüksus on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. EAS viib ellu mitmeid programme, mis on teiste hulgas avatud ka loomemajanduse valdkonna esindajatele, sh teadlikkuse, teadmiste ja oskuste, klastrite ning ühisturunduse programme. Lisaks neile rakendatakse ka loomemajandusvaldkonna spetsiifilist toetusmeedet mahus 6,3 mln eurot (aastatel 2007-2013), mille eesmärk on toetada loomemajanduse inkubaatorite ja arenduskeskuste tegevust.

Loomemajandus on kohaspetsiifiline, mis vajab arenguks paikkondlikku eripära ja soodsaid tingimusi tegutsemiseks. Seega lasub suur vastutus kohalikel initsiatiividel. Mitmed Eesti omavalitsused on viimastel aastatel hakanud pöörama suurt tähelepanu loomemajandusele. Tartus tegutseb loomemajanduskeskus, Tallinnas aga loomeinkubaator, mille eesmärk on toetada alustavaid loomeettevõtjaid. Lisaks piirkondlikele keskustele tegelevad loomemajandusega valdkondlikud arenduskeskused, sh Eesti Disainikeskus, Eesti Arhitektuurikeskus, Eesti Muusika Arenduskeskus jt. Mitmetes valdkondades on aktiivseteks partneriteks loomeliidud ja teised esindusorganisatsioonid.